Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Dr. Aadu Rebane»

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.

Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet

Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kahtlused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida. Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust, kuid ta ei oska aimatagi, mis juhtuma hakkab.