Книги, похожие на «Oscar Wilde, Dorian Gray portree»

Warlegganitele sünnib – pärast seda, kui Elizabeth just kuuvarjutuse ajal trepil kukub – enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine.Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu tormilisi, äärepealt lahkuminekuga päädinud sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga.Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda, kui sinna kanti ilmuvad tööd otsima Demelza metodistidest vennad Sam ja Drake ning viimasel sugeneb sõprus Elizabethi sugulase, Trenwithi Geoffrey Charlesi kasvatajannaks kutsutud Morwenna Chynowethiga. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ning George teab, et on andnud vastasele hävitava löögi, aga ometi on Agathal rauas veel üks kuul.Rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed on allutanud endale peaaegu kogu Euroopa ja Inglismaal, kes ei soovi alla vanduda, tuleb kas võidelda või surra.Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning kui Cornwallis paguluses viibivad Prantsuse aristokraadid hakkavad ette valmistama kuningriiklaste dessanti, et Bourbonid jälle võimule aidata, otsustab Ross sõita sõprusest ja tänutundest aetuna nendega kaasa, et proovida Dwight vabastada.

Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».