Книги, похожие на «Petr Kristufek, Dom Głuchego»

Luuletused

Kes või mis on krümitor? Selliselt kõlas ainuke küsimus, mille olen kunagi Mnemoturniiri tarkadele saatnud. Tuleb tunnistada, et targad ei mõistnud vastata, küll aga valisid raske püstituse saate parimaks küsimuseks. Üks krümitor on nüüd siin. Või on neid mitu? Loodetavasti pole vastus väga kaugel. Olen viimase üheksa aasta jooksul olnud osaliseks mitmetes ühisteostes – teine kaardipakk koos Triin Soometsa, Elo Viidingu, Asko Künnapi ja Jürgen Roostega, libavikerkaar Asko ja Jürgeniga, ajaraisuromaan “Sigalahe suvi” Jüri Pinoga, jõulusalmivihik Jürgeni ja Wimbergiga, kirjandusõpik Kirsi Rannaste ja Priit Ratassepaga jne – ning avaldanud pudinaid ja vidinaid siin ja seal, aga päris oma raamatut pole ammu teinud. Teos muudkui tekkis ja tekkis omasoodu. Välja kukkus ikkagi krümitor. Krümitori hingeelu paremaks mõistmiseks lisasin sissejuhatuse, mis seisab koos varasemates raamatutes ilmunud valitud värsistustest. Mõned polegi ilmunud, on lihtsalt varasemad. Ja krümitorist välja juhatavad meid jorinad. Nii ongi. Tuld! K.M.S.

Luulet aastatest 1974-2000.

Mahuka kogumiku ülesehituse aluseks on Ernst Enno (1875–1934) neli luulekogu: „Uued luuletused”, „Hallid laulud“, „Valge öö“ ja „Kadunud kodu“. Avatsükli „Üksilduse maa“ ja lõpetava tsükli „Kumendavad rannad“ moodustavad kogudes avaldamata luuletused. Ernst Enno on eesti luule puhtakujulisemaid ja sugestiivsemaid lüürikuid. Juhan Liivi ja Gustav Suitsu kõrval andis just tema 20. sajandi esimeste kümnendite jooksul suuna uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis.