Книги, похожие на «Ю Несбё, Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla»

15-aastane Ann seisab silmitsi tõe ja vale, sõpruse ja vaenu, grupi ja üksikisiku vastuoluliste suhetega. Kui esimeses raamatus saatis teda eneseotsinguil ta ema noorpõlvepäevik, siis nüüd on temaga toimuvate sündmuste paralleeliks kasuisa Antsu ränk lapsepõlvelugu.Raamatul on koos esimese osaga 2008. aastal Läti parima tõlkelasteraamatu preemia, 2004. aastal on raamatu põhjal valminud järjekuuldemäng ja õppematerjal põhikoolidele.

15-aastane linnatüdruk Silli tahaks meeleldi minna suvel randa tööle, ema saadab ta aga endistviisi suvitama vanaema juurde alevisse. Jõuka onu peres saab temast ootamatult mitte lihtsalt suvitaja vaid noor triatleet, kes peab osalema rahvusvahelisel võistlusel Austrias. Algab pöörane võistlusteks ettevalmistumine, mis lõpeb veel pöörasemate võistlusega. See algab üllatavalt hästi, lõpeb aga…Silli saab tuttavaks Austria triatleet Ernstiga, kes lisab sekeldamistesse omakorda veelgi segadust.

Ämblikusupp. Just see on Anika seestpoolt. Aga ta varjab seda hoolega. Üks vale samm ja Becky Vilhauer, kooli kõige populaarsem tüdruk, muudab ta elu maapealseks põrguks. Nii et kui endine üksiklane Logan McDonough ilmub ühel ilusal septembrikuul kooli kuumema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem, teab Anika kindlalt, et ei saa endale seda suhet lubada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügikasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksiklasestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnaljakas keskkoolilugu on lõbus ja kaasahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]