Книги, похожие на «Santa Montefiore, Deverilli lossi tütred»

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

Victoria, armas sinisilmne tütarlaps, oli terve oma elu elanud muretult vaikses linnakeses. Vaid oma armastatud romaanidest sai ta teada armastusest ja kirest, kohutavatest kuritegudest ja uskumatutest seiklustest. Kuid ükskord sai see kõik tema jaoks reaalsuseks. Kõik algas kesköisest kohtumisest talvisel teel…

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja.„Pimeda Islandi“ sarja esimene raamat.„Ragnar Jónassoni kirjutused on täis kõhedalt poeetilist ilu – see raamat on kohustuslik lugemisvara Islandi noir’i aina kasvava austajaskonna ridadele. ”Peter James„Paeluv … vanamoodne mõrvamüsteerium, mida iseloomustab tugev keskne tegelaskuju ja lumevangi jäänud Islandi väikelinna tekitatud köitev taust. Ragnar on klaustrofoobiat kujutades arvestatav tegija.”Ann Cleeves„„Lumepimedus“ on tõsiselt hea nn suletud toa müsteerium: mõrva ja muude kuritegude uurimine suletud ühiskonnas, kus kahtlusaluseid on võrdlemisi vähe … Jónasson ei tee sohki, tema vihjed on traditsioonilised ja hästi läbi mõeldud – ja lugeja aina keerab lehti. „Lumepimedus“ on moraaliküsimustes traditsioonilistest „vajaduspõhistest“ mõrvalugudest mitmekihilisem ja pakub pilguheitu süngematesse ja kahtlemata hirmutavamatesse mõttemaailmadesse.“

Selleks, et astuda pärimisõigustesse, tuleb Viola Parkeril sõita linna, millega seotud mälestused tahaks ta igaveseks oma mälust kustutada. Violal on vaid üks eesmärk – lõpetada võimalikult ruttu kõik pärandusega seotud asjaajamised ja pöörduda koju tagasi. Ja kõige vähem kuulub ta plaanidesse armuromaan mehega, kel on ohtliku tegelase reputatsioon ning kellega on parem mitte naljatada.