Книги, похожие на «Sergi Žadan, Depeche Mode»

Mul on Sulle väike kingitus…Ühel päeval, kui ma puhkasin, käes teetass ja kõrval shokolaad ja olin ennast mugavasti tugitooli kerra tõmmanud, valge tekike peal, tahtsin lugeda või vaadata midagi väga ilusat, romantilist ja kerget. Ei leidnud seda.Hakkasin siis ise unistama ja panin selle kõik kirja. See oli väga nauditav!Loodan, et see on ka Sulle sama nauditav ja kerge lugemine, mida kinkida eelkõige iseendale või kindlasti ka oma BFF-le, sõbrannadele, emadele – ainult naistele!Kindlasti soovitan lugeda koos tassi hea tee, kohvi ja shokolaadiga või kes soovib, ka punase veiniga.Võta, istu, loe ja sukeldu lõõgastusse ning naudingusse!”– Melodia Seraph

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864–1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes või Hercule Poirot inglise kultuuriruumis. Lupin on üks neid romaanikangelasi, keda rahvas on alati armastanud, sest ta röövib rahakaid, veab ninapidi võimuesindajaid ja tunneb kaasa vaestele. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Arvukatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.„Härrasvaras Arsène Lupin“ sisaldab üheksat juhtumit meistervarga tegemiste kullavaramust. Lupini lugude instseneeringud on olnud suured õnnestumised, nende põhjal on valminud ka Netflixi samanimeline teleseriaal.Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Maurice Leblanc on eelkõige tuntud just tänu Arsène Lupini tegelaskuju loomisele. Leblanc sündis 1864. aastal Normandia ajaloolises pealinnas Rouenis Itaaliast pärit perekonnas. Varajases nooruses, pärast õpinguid mitmes riigis, siirdus ta Pariisi, kus tegutses ajakirjanikuna ja avaldas ka mõne ilukirjandusliku teose, kuid ilma erilise eduta. 20. sajandi alguses, kui Prantsusmaad tabas Sherlock Holmesi vaimustus, palus ajakirjanik Pierre Lafitte oma sõbral Maurice Leblancil kirjutada lühikese kriminaaljutustuse uuele ajakirjale Je Sais Tout. Ilma ühegi ideeta ja kurjategijatest midagi teadmata võttis Leblanc sule ja nii sündiski tema kangelane härrasvaras Arsène Lupin. Esimene lugu – „Arsène Lupini arreteerimine“ – ilmus 15. juulil 1905. Aastatel 1905 kuni 1941 kirjutas Leblanc kaheksa romaani ja kolmkümmend üheksa lühijuttu ning viis näidendit, mille peategelane oli Arsène Lupin.

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“