Книги, похожие на «Sergi Žadan, Depeche Mode»

Abitöölisena Sudaanis töötanud Mirjam on kadunud. Viimases tema saadetud sõnumis on kirjas, et ta sõidab Hongkongi, kuid pärast seda on neiu telefon välja lülitatud ning kellelgi ei õnnestu temaga kontakti saada.Tahtes teada, miks Mirjam Sudaanist ootamatult lahkuma pidi ning kõigi jaoks kättesaamatu on, sõidab Filip asja uurima neiu põhilise tööandja, abiorganisatsiooni Toxfam Hongkongi kontorisse, kuid igasugust teavet andmata visatakse ta sealt välja. Murelik noormees ei tea, mida ette võtta, kui märkab korraga kontorimajast väljumas teda abistamast keeldunud kommunikatsiooniosakonna juhatajat.Meest jälitades jõuab noormees kuldse draakoni pildiga hoone ette, kus ootamatult avaneb salauks ning noormees seisab silmitsi inimkaubitsejatega, kellede jaoks röövid, mõrvad ja manipulatsioon on osa argipäevast. Olukord tundub lootusetu, kui abi saabub sealt, kust seda oodatagi ei oska…

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist, mille peategelaseks on kosmoselaevastiku julgeolekuteenistuse poliitohvitser Maxim Nikomedes, kes esimeses loos peab keset teravat ohvitseridevahelist rivaalitsemist ruumilaevas üles leidma ohtliku reeturi, kuid satub teises osas ise süsteemi hammasrataste vahele ning leiab end New Jesusalemma kolooniaplaneedi eriliselt naturalistlikus ja jõhkras koonduslaagris poliitvangi staatuses. «Poliitohvitser» jõudis ilmumise järel Hugo ja Nebula auhinna nominentide sekka. «Poliitvang» pälvis sama au ning kandideeris lisaks veel Theodore Sturgeoni mälestusauhinnale

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.