Книги, похожие на «Sergi Žadan, Depeche Mode»

Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid.... Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. „Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

Romaanis on kujutatud kahe sõbra elukäiku, mis alguses on õige sarnane – mõlemad noormehed lõpetavad ehitustehnikumi, pärast sõjakooli saavad Eesti armee ohvitserideks ja põgenevad koos 1941. aastal Punaarmeest tagasi Eestisse. Sõjakeerises satub üks neist üle mere Rootsi, teine jääb küll kodumaale, kuid peab end aastaid varjama, salgama eelnevat elukäiku, et mitte sattuda KGB kätte. Kuidas nende nii sarnaste meeste elu edaspidi kujuneb, sellele romaani sündmustik keskendubki.

Selle raamatu peategelane on maja.Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele.Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

Elas kord kuningas, keda tema rahvas väga armastas ja naabrid väga austasid. Ta valis omale naiseks printsessi, kes oli sama vooruslik kui ilus ja nad elasid täiuslikus õnnes ja üksmeeles. Nende abielust sündis tütar, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, et vanemad ei osanud rohkem lapsi igatsedagi.Palees valitses hiilgus, hea maitse ja küllus. Seal olid targad ja nutikad ministrid, vooruslikud ja pühendunud õukondlased ning ustavad ja usinad teenrid. Ruumikad tallid olid täidetud maailma kõige ilusamate hobustega, kes olid kaetud uhkete tekkidega.Kuid võõraid, kes kuninga ratsusid imetlemas käisid, üllatas enim see, et kõige peenemas tallis ei olnud mitte hobune, vaid pikkade kõrvadega eesel!Prantsuse muinasjutt

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.