Книги, похожие на «Джованни Боккаччо, Dekameron»

Üsna tavaline noormees Jeffrey satub oma multimiljonärist isa kutsel Kasahstani asustamata umbsoppi, tohutusse akendeta tehnoloogilisse kompleksi, kus ülirikkad inimesed lasevad end külmutada, et võita surma ja ärgata kunagi paremasse tulevikumaailma. Jeffrey kasuema Artis, kes põeb ravimatut haigust, soovib end külmutada. Hiljem, suutmata leinast üle saada, laseb end külmutada ka Jeffrey isa. Lugu kirjeldabki Jeffrey püüet toimuvat mõista ning inimese ja maailma suhet meie kõrgtehnoloogilisel ajastul.„Null K” on mitmekihiline ja mõneti irooniline romaan tänapäeva maailmast, religioonist, võõrandumisest, maailma lõpust, südametunnistusest ja surmast. Teose keskmes on inimese püüdlused ja unistused ning suutlikkus maailmast või ka iseendast aru saada.Don DeLillo (snd 1936) on USA kirjanik, näitekirjanik, stsenarist ja esseist. 2016. aastal ilmunud „Null K” on autori 16. romaan. Eesti lugejale pole DeLillo tundmatu: tema romaani „Valge müra” (1985) eestindus ilmus 2005. aastal.„Keel, millega DeLillo kui tahes irooniliselt või siiralt kujutab nüüdisaegset tehnokultuurilist võõrandumust, on esteetiliselt absoluutselt nauditav ja kirjanduslikult väga kõrgel tasemel.” Jaak Tomberg, Sirp

Kui eduka Wheal Leisure’i kaevanduse aktsiad kipuvad üha enam Warlegganite kätte libisema, otsustab Ross oma osaluse maha müüa ja täielikult Wheal Grace’ile pühenduda. Paraku läheb tollel kaevandusel nii viletsasti, et Rossil ei õnnestu isegi pangalt võetud laenu intresside jaoks piisavat summat kokku koguda. Nagu oleks sellest veel vähe, kaotab Wheal Grace’is aset leidnud varingus mitu inimest elu. Suutmata kaevandust kauem käigus hoida, plaanib Ross selle sulgeda. Õnnetuseks on tema laenu vekslid läinud Warlegganite kätte, kel pole mõtteski tema maksetähtaega pikendada. Siis otsustab Rossi ellu naasta Elizabeth ning ka Rossi ja Demelza abielu ähvardab kokku variseda. Kui fortuuna oma palge uuesti nende poole pöörab, näib olevat juba liiga hilja, et midagi päästa.

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.