Книги, похожие на «Reeli Reinaus, Deemoni märk»

Nick Foxton võitis kunagi Grand Nationali, kuid tema karjäär lõppes ränga õnnetuse tõttu. Tagasi võidusõidurajale jõuab ta juba pealtvaatajana – aastaid hiljem, kuid taas tähelepanu äratades.Kui Nicki kolleeg vahetult enne võiduajamist maha lastakse, ei oska ta politseid millegagi aidata, sest ei suuda mõista, miks peaks keegi tahtma tema sõpra tappa. Leidnud aga Herbi taskust ähvarduskirja, saab ta aru, et ei teadnud sõbra elust nii palju, kui ta arvas. Ja kui veel selgub, et Herb on teinud ta oma testamendis enda pärijaks, läheb kogu lugu üsna kurjakuulutavaks ning Nick peab hoolitsema selle eest, et temast ei saaks järgmist ohvrit.

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

„Neetud taevakivi“ on fantaasiaromaan eesti mütoloogia ainetel, toimumisajaks noorem pronksiaeg. See räägib Kaali kraatri tekkeloost, andes sellele fantastilise värvingu. Taevakivi kukkumisel olid ootamatud tagajärjed – hakkas levima tappev haigus ja haldjad muutusid inimeste vastu vaenulikeks.Saarlased mäletasid seda lugu veel aastasadu hiljemgi.Lugu sellest, kuidas nende maale langes põlev taevakivi, mis tõi endaga kaasa laastava haiguse ning mürgitas haldjate hinged.Lugu sellest, kuidas mandri poiss Aulemb ja tema sõbrad võtsid ette retke kivi hävitamiseks, uskudes ettemääratusse ja saatusesse.Lugu sellest, kuidas need kaks, ettemääratus ja saatus, inimestele alati vingerpussi mängivad.Aga ennekõike oli see lugu, mis pani laste südamed pimedatel õhtutel värisema ja koldehaldja kaitse poole palvetama. Mis siis, et see lugu oli väljamõeldis.Või kas ikka oli?

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.