Книги, похожие на «Deborah Crombie, Kõik saab korda»

Üks väike säde võib muuta kõike!Ma tõusen üha kõrgemale ning tunnen, kuidas kiik hakkab nagisema.„Ole ettevaatlik!” ütleb ta.„Miks?” Ma ei mõtle ettevaatlikkusele. Ma mõtlen viimasele tõukele, lahtilaskmisele, lendamisele ja kukkumisele.„Sul ei ole lubatud surra ilma minuta,” sosistab ta.Füüsikanohik Aysel ning populaarne ja nägus poiss Roman on teineteisele võõrad, kuni nad satuvad kokku täiesti mõeldamatul kombel. Kuu aja pärast kavatsevad nad sooritada enesetapu – koos.Tähtaja lähenedes hakkab nende vahele midagi siginema – tunne, mida Aysel ei oleks eales osanud oodata. Paistab, et kõigest hoolimata võib leiduda siiski midagi, mille nimel edasi elada – kuid kas Aysel on vajunud juba nii sügavale, et tagasiteed enam ei ole?„Kineetiline, ilus ja ootamatult elujaatav.” Chris Lynch, raamatu „Inexcusable” autor.„Minu süda ja teised mustad augud” on noortekirjanduse uue põneva hääle imeline debüütromaan – kohustuslik lugemine John Greeni ja Stephen Chbosky austajatele.Kartmatu, tabusid purustav debüütromaan, tundlik ja aus, maitsestatud ohtra musta huumoriga. – Gavin Extence, “Maailm Alex Woodsi vastu” autorÜlimalt aus lugu armastuse jõust ja tüdrukust, kelle kinnisideeks on oma enese surma sepitsemine. – Teen VogueJulge ja elevust tekitav debüüt, mis võtab ette rasked teemad, kuid teeb seda targalt, kaastundlikult ja usutavalt, tõelise noorte inimese häälega. – Daily MailMeie sõnad võivad inimestele mõjuda moel, mida me ettegi ei kujuta. Ma soovitan seda raamatut lugeda igal teismelise, sest see on huvitav, kaasa haarav ning – mis kõige olulisem – imeliselt hästi kirjutatud. – The Guardian, Children’s Book Review

“Täiskasvanute mängud” koosneb kolmest eraldiseisvast varem ilmunud menuromaanist, mida võiks nimetada “Helger Tepneri “ triloogiaks.Esimene romaan “Kojamehe naine” jälgib parteiladviku perekonnas võrsunud Helger Tepneri iseseisvumist, tema mässu perekonna ja süsteemi vastu eelmise sajandi kuuekümnendatel. Himurat kojamehe naist võib võtta kui okupatsioonivõimu metafoori – mis siis, et ta on koledavõitu ja vastiku iseloomuga, aga samal ajal ta pakub noorukis pakitsevale ihale rahuldust.Teine romaan “Topeltvalguses” pakub lähivaate 1988 aasta suvele, kui lauluväljakul rahvas tormiliselt aplodeeris värvi vahetavatele parteibossidele. Minategelaseks on noor naine, kes saab oma ülemuse, Helger Tepneri, armukeseks. Elame kaasa pöördelise suve pöördelistele sündmustele oma eluga kimbus oleva noore naise silmade läbi.Kolmanda romaani “Mäluauguga naine” peadpööritav sündmustik leiab aset ajal enne 2008 aasta majanduskriisi. Peategelane, kolmekümnendates aastates valgekrae, korjab maanteekraavist üles teadvusetu naise. Algab veider manipulatsioonide ahel, kus peategelane muutub Helger Tepneri ja ta naise mängukanniks. Saame teada, milline on Helger Tepneri ja Eesti nägu käesoleval aastatuhandel.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Eesti vanasõnade põlislaas on rikas ja üllatav nagu elu ise. Sellest võimsast metsast on folkloristid Piret Voolaid ja Risto Järv ning kirjanik Loone Ots valinud 1111 tuntumat tarkusetera. Pea iga olukorra või nähtuse kohta on siit raamatust vanasõna võtta. Kes otsib, see leiab.Vanasõnade tarkus on kandunud põlvest põlve. Ka 21. sajandil on see ikka veel asjaks ja abiks. Vanade tekstide kõrvale sünnib pidevalt uusi – kindel tõend vanasõnade elujõust. Esivanemate praktilise nutikuse kõrval vaimustab ka ütluste imeline sõnaseade, nõtke ja just naelapea pihta tabav eesti keel.Rahvatarkuste juurde lisatud selgitused pärinevad nii arhiivi teadetest kui ka koostajate kogemustest. Sõltuvalt olukorrast on vanasõna alati õige. Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab.

Abitöölisena Sudaanis töötanud Mirjam on kadunud. Viimases tema saadetud sõnumis on kirjas, et ta sõidab Hongkongi, kuid pärast seda on neiu telefon välja lülitatud ning kellelgi ei õnnestu temaga kontakti saada.Tahtes teada, miks Mirjam Sudaanist ootamatult lahkuma pidi ning kõigi jaoks kättesaamatu on, sõidab Filip asja uurima neiu põhilise tööandja, abiorganisatsiooni Toxfam Hongkongi kontorisse, kuid igasugust teavet andmata visatakse ta sealt välja. Murelik noormees ei tea, mida ette võtta, kui märkab korraga kontorimajast väljumas teda abistamast keeldunud kommunikatsiooniosakonna juhatajat.Meest jälitades jõuab noormees kuldse draakoni pildiga hoone ette, kus ootamatult avaneb salauks ning noormees seisab silmitsi inimkaubitsejatega, kellede jaoks röövid, mõrvad ja manipulatsioon on osa argipäevast. Olukord tundub lootusetu, kui abi saabub sealt, kust seda oodatagi ei oska…