Книги, похожие на «Michael Azerrad, Come As You Are. Nirvana lugu»

Ema Teresa (27.08.1910-5.09.1997) sündis Makedoonias. 12-aastaselt otsustas ta hakata nunnaks ning 18-aastaselt lahkus kodust ja ühines Loreto õdede orduga, et minna misjonitööle Indiasse. Temast sai kõigi ühiskonnast tõrjutute eestkostja, lugematute näljaste, hüljatute, kodutute, pimedate ja leeprahaigete aitaja. Teda austasid nii kristlased, moslemid, hindud kui uskmatud. Isa Leo Maasburg oli ema Teresa kaaslane paljude aastate jooksul. Käesolevas raamatus räägib Leo Maasburg armastatud nunnast viiskümmend juhtumit, mille tunnistajaks ta oli. Kõik need lood kõnelevad armastusest Jumala vastu, mis võib liigutada mägesid, ja lootusest, mis ei sure iialgi. Lugusid sellest, kuidas ta asutas ilma ühegi sendita lastekodu Hispaanias, kuidas ta päästis raudteefirma laostumisest ja palju muid lugusid. Lugejale tutvustatakse lõbusat ja tarka naist, kirjeldatatakse ühe 20. sajandi tähtsaima naise elulugu, mida kunagi varem pole räägitud.AUTORIST: Msgr. Leo Maasburg sündis 1948. aastal Austrias Grazi linnas. Ta õppis õigusteadust, politoloogiat, teoloogiat ja ka¬noonilist õigust Innsbruckis, Oxfordis ja Roomas. 1982. aastal ordineeriti ta Fatimas preestriks. Ta oli aastaid Püha ema Teresa lähedane sõber, vaimulik juhendaja, tõlk ja pihiisa. Isa Leo Maasburg käis ema Teresaga kaasas mitmetel reisidel nii Indias ja Roomas, kui ka Moskvas, Kuubas ja New Yorgis.

Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida.Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu.Toomas Kümmel

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."

Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““