Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Clea»

Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi.Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud. Temalt on ilmunud kolm romaani „Puudutus” (Verb 2007), „September” (Pegasus 2009), „Varastatud aja lõpus” (Tuum 2011), rohkelt esseid, arvustusi, novelle ning luuletki. Hinnatud kirjanduskriitikuna on ta mitmete kirjandussaadete juht raadios ning Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja.

Täheaja 17. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia neljanda ulmejutuvõistluse üksteist parimat tööd. Teoses on kosmoseseiklusi, paralleelmaailmu, elustunud pühakujuga heitlevaid külatädisid, arvutiseerumist ja robotite inimesesarnastumist. Kangekaelsust ja kättemaksu, seiklushimu ja maailmapäästmist. Inimestesse tungivaid vaime ja heidutavaid pimedaid linnu. Sõjapõgenikest lapsi, kaitseingleid ja viimsepäevamehi. Žürii liige Raul Sulbi annab ülevaate viimasest jutuvõistlusest.Kogumiku jutud:Heinrich Weinberg, Reidar Andreson, „Päästa meid kurjast“Maniakkide Tänav, „Tsölibaadi lõpp“Dani Adler, „Juhtmevaba armastus“Aleksander D. Lannes, „Enne kui lahvatab leek“Miikael Jekimov, „Tuulerändur“Piret Frey, „Kõik kivide pärast“Maniakkide Tänav, „Meie külas nähti imet“T. K. Jürgens, „Jumala hingus“Manfred Kalmsten, „Raske vihm“Triinu Meres, „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost“Kaisa-Liina Näär, „Mina: kaitsja“

Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog

„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.