Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Clea»

„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud!„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.

Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas. Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme