Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Clea»

Vene kirjandusklassiku 1854. aastal ilmunud jutustus.

Teravmeelsete proosapalade väike küllusesarv.Kolk on kirjanik, kes mõistab hästi järgmisi asju: huumor, lühidus, puänt, keelemäng ja muidugi mõista inimesetundmine.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.