Книги, похожие на «Chris Forester, Lõbus ja ohutu»

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan „Neem” jutustab meile soome rahva ajaloo ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäigu ja tagamaad. Autor Juha Hurme alustab kosmilisest Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata, kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.Raamat on täis fakte, viiteid ja üksikseiku, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga. Ent seda võib lugeda ka kui psühholoogilist romaani või tõetruud ajaloolist põnevikku, pealegi tänapäeva teadmuse läbinägelikus humoorikas valguses.Üks väike, Neemeks nimetatud maanina kuskil põhjapoolkera pärapõrgus ei ole veel Soome, ent ajapikku hakkab see üha selgemalt omandama äratuntavaid kontuure ja tunnusjooni. 1809 uue ajastu künnisele jõudnult Neeme lugu lõpeb. Mis sai edasi, sellest kirjutab Hurme aga oma 2020. aastal ilmunud romaanis „Soome”.Juha Hurme (snd 1959) on prosaist, kolumnist ja mitmekülgne teatraal. Muude tunnustuste kõrval kuulub talle aastast 2014 ka teatriala hinnatuim, Eino Kalima auhind.

Honore dé Balzac'i romaan. Esimene osa kirjaniku tsüklist Stseenid eraelust.

Buckingtoni hertsog oli seltskonnas kõige nägusam aadlik ja nii kurikuulus, et kui ta päästis leedi Lynda uppumissurmast, nõudis tema kõrgeausus, et ta kõrgest soost noore kaunitariga abielluks.Kuid nende pulmaööl vandus leedi Lynda, et on hertsogi naine vaid nime järgi.. Seejärel liitsid mesinädalad Kreeka saartele ning iidse armastusjumalanna Aphrodite kuju ohtlik otsing hertsogi ja tema hertsoginna tõelisse südameabiellu, mille pühitsesid kõik jumalad ja jumalannad igaveseks…

Stockholmi ühes pargis leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Esmapilgul ei kahtlustata surmajuhtumi põhjusena kuritegu. Kuid kohtuarst Fredrika Nymani vaist ütleb, et midagi on valesti, ja ta võtab ühendust Mikael Blomkvistiga.Mikael tunneb loo vastu pehmelt öeldes leiget huvi. Kerjus oli oma segastes juttudes korduvalt maininud Rootsi kaitseministri Johannes Forselli nime. Kas see oli vaid hullumeelse sonimine, mõttetu jamps? Või on mingi seos valitsusega tõepoolest olemas?Mikael palub Lisbethilt abi. Kuid pärast Holger Palmgreni matuseid on Lisbeth riigist lahkunud ja kellelgi pole temaga mingit kontakti.Keegi ei tea, et Lisbeth on Moskvas. Ta tahab oma õe Camillaga asjad ära klaarida. Ta on otsustanud: ta ei ole enam tagaaetav. Edaspidi on tema see, kes jahti peab.Tüdruk, kes peab surema – David Lagercrantzi Millenniumi-sarja raamatute suur finaal – seob poliitilised skandaalid ja kõrgel tasemel võimumängud ühte DNA-uuringute, Himaalaja-ekspeditsioonide ja lõhestumist külvava, organiseeritud netivihaga, mille juured viivad Vene trollivabrikutesse.