Книги, похожие на «Celeste Ng, Sädemest tõuseb leek»

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Põnevik armastusest, kättemaksust, ärakasutamisest, saladustest, otsimisest ja leidmisest. Kaks väga erinevat meest, kes kumbki omal põhjusel, otsivad jäljetult kadunud naisi. Üks neist on vananev sutenöör ja kurjategija, keda pikki aastaid vaevanud kättemaksuiha sunnib asuma teele Hispaaniast Rootsi, et maksta kätte kunagi tema juurest põgenenud noorukesele Elinile. Teine aga rõõmsameelne külamees, kes soovides kõiki aidata, ühel ööl koju tagasi tulles enam naist eest ei leia. Loole lisavad vürtsi saladuslik Anna, autojuht Deniss, küla kõiketeadja Mari, metsamees Valter ja teisedki tegelased. Millega lugu lõpeb? Kas mehed tõesti leiavad otsitavad üles? Loe põnevikku „Sa tead et ma leian su üles“ ja kõik küsimused saavad vastused! Monika Vidman

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.