Книги, похожие на «Carl Orav, Me olime Eesti sõdurid»

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.tõlkija Ants Pihlak448 lk

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

13 essee varal püütakse kaardistada ühte komplekssemat ühiskonda, mis on kunagi enne tööstuslikku ajastut eksisteerinud. Rooma ühiskond oli äärmiselt kirju ja vastuoluline: ühelt poolt kõrgelt arenenud linnakultuur, teiselt poolt Rooma ühiskonna talupoeglikud juured, sõjakus ja muistsete vooruste ülistamine; ühelt poolt roomlase suuremeelsus võõraste vastu, teiselt poolt tema eriline innukus vaenlaste peade maharaiumisel. Muistse roomlase identiteedi otsinguil käsitletakse põhjalikult ka vabaduse ja orjuse ning kodakondsuse ja inimsuse teemat.Sisukord: Vana-Rooma inimene (A. Giardina), Kodanik ja riigimees (C. Nicolet), Preester (J. Scheid), Jurist (A. Schiavone), Sõdur (J.-M Carrié), Ori (Y. Thébert), Vabakslastu (J. Andreau), Talupoeg (J. Kolendo), Käsitööline (J.-P. Morel), Kaupmees (A. Giardina), Vaene (C. R. Whittaker), Bandiit (B. D. Shaw), Humanitas: roomlased ja teised (P. Veyne).

ALLIKAVIITED, AUTORITE MÄRKUSED, ALLIKATE JA KIRJANDUSE NIMEKIRI Koostanud ja toimetanud Lauri VahtreViited ja kasutatud kirjanduse toimetanud Toomas HiioTekst: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik2020. aasta 2. veebruaril esitletud kaheköiteline „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei sisaldanud viiteaparatuuri. Sellise lahenduse eesmärk oli muuta teos lugejasõbralikumaks ja vähendada mahtu. Ühtlasi andsid autorid ja kirjastaja lubaduse, et viiteaparatuur tehakse peagi kättesaadavaks kõigile huvilistele. Käesolev e-raamat sisaldabki „Eesti Vabadussõja ajaloo“ esimese köite teksti koos viidete, autorite märkuste, viimase hetke täpsustuste ning kasutatud kirjanduse ja allikate nimekirjaga. E-raamatul puuduvad trükiväljaande illustratsioonid ja kaardid. Tegemist on lisamaterjaliga ajaloolastele või sügavama ajaloohuviga lugejatele, kes soovivad süvitsi tutvuda „Eesti Vabadussõja ajaloos“ esitatud andmete ja seisukohtade päritoluga. Selleks tuleb leida e-raamatust vastav koht – tekstid on identsed – ja klikkida viitenumbrile. Samal viisil pääseb viite juurest tagasi teksti. Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on tähtis, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Kuid märkimisväärne on ka Vabadussõja rahvusvaheline mõõde – selle mõju kogu Ida-Euroopa ajaloole kuni tänaseni välja.Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning 1919. aasta kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast.

"Greifswaldi ülikooli uusaja professor Michael North (snd 1954) on alati vaadanud kaugemale ja teadnud, et mered mitte ei lahuta, vaid ühendavad inimesi. Suurema osa inimkonna ajaloost on just veesõidukid olnud ainuke tõhus vahend pidamaks ühendust meretaguste maadega. Uues raamatus astub Michael North pika sammu kaugemale eesti lugejale juba tuttavast „Läänemere ajaloost” (Varrak 2015, tlk Tea Vassiljeva). Merede ajalugu on esmajoones meresõidu ja kaubanduse ajalugu, ning koduste Euroopa veeteede kõrval on siin vähemalt sama olulised ka Aasia ja Aafrika mered ning maailmajagusid ühendavad ookeanid. Kuid kõneks on ka piraadid ja sõjamehed, looduseuurijad ja põgenikud. Maailmamere ajalugu on kaugemale pürgivate, sadamast horisondi taha suunduvate inimeste ajalugu, kes saavad üle pelgusest tundmatu ees ning liidavad maid ja rahvaid – alates esimesest paadisõidust soolastel lainetel kauges minevikus kuni ookeani kaitsmise ja säästliku kasutamise hädavajaduse tunnistamiseni tänapäeval. Avatus maailmale ja muutustele on alati olnud mereäärsete maade ja rahvaste suur võimalus ning eelis. Teaberikka raamatu lugeja avastab ikka ja jälle uusi tahke, mis sel moel näitavad suures plaanis ka Eesti ja tema rahva ajaloolise arengu tagamaid." – Anti Selart