Книги, похожие на «Voltaire, Candide»

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas.„Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?

Vene kirjandusklassiku populaarne jutustus, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1860. aastal.

Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jätkub ka sajandeid hiljem, kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna, kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika