Книги, похожие на «Bürokraatiatõlk, Bürokraat, võim ja Vanaema»

Üks väike säde võib muuta kõike!Ma tõusen üha kõrgemale ning tunnen, kuidas kiik hakkab nagisema.„Ole ettevaatlik!” ütleb ta.„Miks?” Ma ei mõtle ettevaatlikkusele. Ma mõtlen viimasele tõukele, lahtilaskmisele, lendamisele ja kukkumisele.„Sul ei ole lubatud surra ilma minuta,” sosistab ta.Füüsikanohik Aysel ning populaarne ja nägus poiss Roman on teineteisele võõrad, kuni nad satuvad kokku täiesti mõeldamatul kombel. Kuu aja pärast kavatsevad nad sooritada enesetapu – koos.Tähtaja lähenedes hakkab nende vahele midagi siginema – tunne, mida Aysel ei oleks eales osanud oodata. Paistab, et kõigest hoolimata võib leiduda siiski midagi, mille nimel edasi elada – kuid kas Aysel on vajunud juba nii sügavale, et tagasiteed enam ei ole?„Kineetiline, ilus ja ootamatult elujaatav.” Chris Lynch, raamatu „Inexcusable” autor.„Minu süda ja teised mustad augud” on noortekirjanduse uue põneva hääle imeline debüütromaan – kohustuslik lugemine John Greeni ja Stephen Chbosky austajatele.Kartmatu, tabusid purustav debüütromaan, tundlik ja aus, maitsestatud ohtra musta huumoriga. – Gavin Extence, “Maailm Alex Woodsi vastu” autorÜlimalt aus lugu armastuse jõust ja tüdrukust, kelle kinnisideeks on oma enese surma sepitsemine. – Teen VogueJulge ja elevust tekitav debüüt, mis võtab ette rasked teemad, kuid teeb seda targalt, kaastundlikult ja usutavalt, tõelise noorte inimese häälega. – Daily MailMeie sõnad võivad inimestele mõjuda moel, mida me ettegi ei kujuta. Ma soovitan seda raamatut lugeda igal teismelise, sest see on huvitav, kaasa haarav ning – mis kõige olulisem – imeliselt hästi kirjutatud. – The Guardian, Children’s Book Review

Valik tuntud prantsuse kirjaniku Charles Baudelaire'i (1821-1867) lühijutte ja -palasid Marie Underi tõlkes.

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt.Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile. Kokku on Reeli Reinausilt ilmunud 12 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane.

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.