Книги, похожие на «Vilmos Kondor, Budapest Noir»

Jaanipäev on ukse ees, varsti on aeg puhata. Peaks valitsema teatav rahu. Aga Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude osakonna eriüksuse – rohkem tuntud kui A-rühm – jaoks kujuneb see nädal pingeliseks. Ootamatult süüdistatakse rühma ühte liiget minevikus toime pandud kuriteos ja Stockholmis leiavad üksteise järel aset kummalised vägivallakuriteod. Võõrtöölisest Poola meditsiiniõde tapetakse kirvehoobiga, ühe telekanali produtsent lastakse pärast värske tõsielusarja ekraaniletulekut maha, kavatsetav aumõrv võtab ootamatu pöörde, Riddarfjärdenil tõuseb pinnale laip ja pöörab kõik pea peale. Ja lõpuks muutub kõik politseiinspektor Jorge Chavezi jaoks ülimalt isiklikuks. Raamatus on ühendatud parim, mida Dahli austajad ootavad: intensiivne stiil, milles üks ootamatu pööre järgneb teisele, keerukad karakterid ja paras annus kibedat musta huumorit. „Suveöö unenägu” on kuues raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso” (2008), „Veresüü paine” (2010), „Koos mäeharjale mingem” (2012), „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015).

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata.Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on.Pia Kirchhoff saab väljakutse klassikokkutulekul, kus ta on just uuesti kohtunud oma vana sõbratari Emma Finkbeineriga. Lisaks uurimistööle, mis juhtlõngade puuduse tõttu paigal tammub, on Pia hädas endise kolleegi Frank Behnke kiusuga.Samal ajal saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Bernd Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.Veelgi kallimalt maksavad aga terve hulk süütuid lapsi, keda Suur Kuri Hunt terroriseerib.„Kuri hunt“ on saksa populaarse krimikirjaniku Nele Neuhausi kolmas eesti keelde tõlgitud raamat, kus uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein lahendavad keerukaid kuritegusid, ise samal ajal kimpus oma elude ja probleemidega. Varem on eesti keeles ilmunud „Lumivalgeke peab surema“ (2015) ja „Kes külvab tuult“ (2016).

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvajutt.