Книги, похожие на «Андерс де ла Мотт, [bubble]»

Autorid Berit Renser ja Terje Toomistu on seigelnud koos neljas maailmajaos, nende blogi avantyristid.blogspot.com on võitnud korduvalt Eesti aasta parima reisiblogi auhinna. Nende debüütromaan on inspireeritud rännakust Lõuna-Ameerikas. Paljaks röövitud tegelased on sunnitud leidma lahenduse reisi jätkamiseks. Sellele järgnev lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ja pöörasele paaditripile mööda Amazonast. Peruu kolme maagilise-psühhedeelilise taime vägi ja amaanilaul lennutavad tulise jutiga ka sisekosmose kirkamatesse soppidesse, kust igaüks leiab oma maailma.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada.Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus.