Книги, похожие на «Хелен Филдинг, Bridget Jones: täitsa lõpp»

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.„Leegitsev rist” on ühtaegu südantliigutav ja põnev, ajalootruu ja põletavalt kirglik lugu.USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane”, „Kiil merevaigus”, „Rändaja” ja „Sügistrummid”.