Книги, похожие на «Sana Valiulina, Brežnevi lapsed»

Dillon Kameron on tuukrina hinnatud spetsialist Põhjamere puurtornidel. Üle mitme aja tuleb ta Šotimaa rannikusaare väikesesse asulasse, et otsida üles naine, keda ta kunagi armastas ja pole lakanud armastamast tänaseni – oma hukkunud sõbra lesk Teya. Lisaks peab mees leidma ka tütre, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud.

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja.Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freyja ja Huldari sarjast.

Maniakkide Tänava sõnul panid nad selle kogumiku kokku tutvustamaks eesti ulmehuvilistele kohalike autorite ulmejutte. «Algselt on kõik kogumiku lood ilmunud veebis asuvas ulmeajakirjas Reaktor. Selles on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Ehk on just nende autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse.»Lisaks uutele nimedele on kogumikus mitmeid tuntumaid autoreid nagu (:)kivisildnik, Krafinna, J. J. Metsavana, Triinu Meres, Maniakkide Tänav ise. Kogumikus leidub nii teaduslikkust fantastikat, õudusjutte kui fantasy't.Maniakkide Tänav kutsub kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad kogumiku lugudest arvavad. Ükskõik siis, kas ulmehuviliste kogunemistel autorile silmast silma, Ulmekirjanduse Baasis, Reaktori postkastis elik Facebooki leheküljel. «Autor on oma väljamõeldud maailmas küll kuningas, kuid lugejad on rahvas, kes võivad kuninga alati kas üle kullata või võtta ta odade otsa. Ühtlasi kutsun ka kõiki kuningakspürgijaid saatma oma lugusid Reaktori toimetusele, et neid võrguajakirja vahendusel rahvale lugemiseks anda veebis ja, mine tea, ehk kunagi ka paberilt.»