Книги, похожие на «Борис Акунин, Ei jäta hüvasti»

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.

Krasia Pealuutroon seisab tühjana ja inimkond on paisatudkaosesse. Langenud väejuhtide ja deemonivürstide kolpadest ehitatud istmespeitub võlujõud, mis hoiab eemal maa-alused deemonid. Sel troonil istudes oliAhmann Jardir määratud vallutama kogu teadaoleva maailma ja tegema igaveselõpu deemonisõjale. Säärasele asjakäigule seisis aga vastu Arlen Põldaja,kes kutsus Jardiri duellile. Kaotusega riskimise asemel viskus Arlen kuristikku,haarates endaga kaasa ka Jardiri ja jättes nii maailma päästjata. Alanudpärilusheitlus ähvardab lõhestada kõiki Thesa Vabasid Linnu.Lõunas peab Jardiri esiknaine Inevera hoidma ära poegade omavahelisedtaplused, mis võiksid vallandada kodusõja. Põhjas üritavad LeeshaPaberivalmistaja ja Rojer Kõrtsmik sepistada Milni ja Angiers’ hertsogkondadevahelist liitu krasialaste vastu, enne kui on liiga hilja. Rikas ja kaitsetuLaktoni hertsogkond on aga sattunud risttulle. Samal ajal saavad maa-alused ühatugevamaks ning Arleni ja Jardirita ei pruugi kellelgi olla piisavalt jõudu, etneile vastu astuda. „Pealuutroon” on Peter V. Bretti viieosalisena kavandatud Deemonite sarjaneljas raamat, järg raamatutele „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda” ja„Päise päeva sõda”.

Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise läbi. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.Ent Arleni ja Jardiri pingutused viia sõda deemonite juurde ähvardavad nüüd tuua lõpu kõigele kalliks peetule – tulekul on sülem. Sõja künnisel pole inimkonnal pääsemislootust, kui just Arlen, Jardir ja Arleni naine Renna ei suuda painutada oma tahte alla vangistatud deemonivürsti, et riuklik olend juhataks nad Maapõue, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Kuni nende usaldusalused Leesha, Inevera, Ragen ja Elissa üritavad koondada Vabade Linnade rahvast, algab meeleheitlik rännak sügavikku, kurjuse lätetele.„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise Deemonite sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline – tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.(Anneli Sihvart, toimetaja)Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Igapäevastest tegemistest kirjutab blogis http://margitpeterson.blogspot.com