Книги, похожие на «Maximilian Põdder, Bob Ellerhein»

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»

Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud naljajutt.

Haarav romaan kaduma läinud lapsest, ema saladusest ja ühest kuldsest suvest.On aasta 1958 ja Londonis elav Elizabeth Holloway saadetakse suveks Hartlandi Shaw perekonna ilusasse jõukasse maamõisa Sussexi rannikul. Armsa ja kogenematu Elizabethi silmis kehastavad Shaw’d moodsa ja kalli elustiili tippu ja võõrustajad kohtlevad teda kui ühte endi hulgast. Ent kui Elizabeth armub, ei hoiata keegi, et tema unistused on ohtlikult naiivsed.Nelikümmend aastat hiljem leiab Elizabethi tütar Addie oma ukselävelt võõra naise, kes väidab end olevat ta kaksikõde. Esialgu keeldub Addie seda uskumast – kuni ta armastatud isa tunnistab, et tema sündimisega seotud asjaolud pole päris sellised, nagu naine on senini uskunud. See avastus paneb Addie kahtlema kõiges, mida ta arvab teadvat tollest säravast, kuid probleemsest naisest, kes oli ta ema. Ja kui reis viib nad tagasi Elizabethi minevikku, tõmbavad Addie ja ta uus õde Phoebe katte erakordselt loolt, mis räägib nende ema saladusest, kaotsiläinud lapsest ja kuldsest suvest, mis muutis kõike.