Книги, похожие на «Marusja Klimova, Blondid elajad»

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

„Elukargus” kujutab romaanidest „Elujanu” ja „Elamisjulgus” tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees. Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.

Kogumik «Täheaeg» on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas (kaks korda nii paks kui tavaliselt) ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga «Võimsalt voogab Olemise jõgi», Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.Kogumikus sisalduvad:* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) «Kuningate tagasitulek».* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia(„Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – eesti keeles 2014, ning„Surma ravim” – eesti keeles 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastatvarem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint.Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmasviirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõigehullem ootab ees.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.