Книги, похожие на «Andrei Ivanov, Bizarre»

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.

Rahulikku Torsbyt raputab külmavereline mõrvatöö, kui ühest majast leitakse tapetuna neljaliikmeline perekond. Kohale kutsutakse keskkriminaalpolitsei mõrvarühm, kes sõidab sündmuspaigale juhtumit lahendama ilma olulise liikme Ursulata.Kui peamine kahtlusalune leitakse peagi surnult, muutub juhtum veelgi keerukamaks, sest teo toimepanemiseks on kasutatud sama mõrvarelva. Perekonna mõrvapaika veel kord uurides selgub, et majas on viibinud tunnistaja, kes nüüd on kadunud.Keerukas olukorras tuleb tegutseda kiiresti ja leida tunnistaja üles enne, kui mõrtsukas seda teeb. Jäljed viivad maja taga asuvasse suurde metsa, kust leitaksegi üles 10-aastane tüdruk Nicole.Kuid nähtu ja kogetu on muutnud tüdruku täiesti tummaks. Koletut mõrva pealt näinud vaikivast tunnistajast saab nüüd krimipsühholoog Sebastian Bergmani oskuste proovikivi.Sarja “Sebastian Bergmani needus” neljas osa “Tüdruk, kes ei rääkinud” kandideeris 2014. aasta Rootsi parima krimiraamatu tiitlile.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Uurija Harry Hole ärkab hommikul pärast joomingut, riided verised, ega mäleta eelmisest õhtust midagi.Ta on tagasi nullpunktis: tema elu armastus Rakel on ta välja visanud, ta on langenud tagasi alkoholismi küüsi, jäänud ilma õppejõuametist Politseikõrgkoolis ja müünud maha talle kuulunud baari.Vanad tuttavad Oslo politsei vägivallaosakonnas leiavad Harryle töö politsei ametiredeli kõige madalamal pulgal, aga see kuulsat sarimõrvade uurijat ei rahulda. Sest Harry teab, et Svein Finne – esimene kurjategija, kelle ta oma karjääri alguses trellide taha saatis – on pärast kahekümneaastast vangistust jälle vabaduses ja on andnud Harryle mõista, et haub kättemaksu.Siis aga selgub, et järgmine mõrvajuhtum, millega Harryl tuleb silmitsi seista, puudutab teda isiklikumalt kui ükski varasem, ähvardades ta täielikult hävitada.Sest nagu Harry pikaajaline kogemus näitab, saab alati minna veel hullemaks.