Книги, похожие на «Andrei Ivanov, Bizarre»

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.