Книги, похожие на «Andrei Ivanov, Bizarre»

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.

Sügavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba ja mis sellest saab või ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikõne 57 aastat hiljem avab võimatuid uksi. Autor järgib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta võikski öelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.

Jumala juurde„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele?„Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.