Книги, похожие на «Karsten Brüggemann, Baltimaade ajalugu»

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

„Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud,“ ütleb Kissinger. Üldiselt on inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid määratlenud omaenda korrakontseptsiooni. Igaüks on näinud ennast maailma keskpunktina ja pidanud oma eraldiseisvaid põhimõtteid universaalselt kehtivaiks. Kuid tänapäeval toimuvad rahvusvahelised suhted globaalsel alusel ja erinevad ajaloolised maailmakorra mõisted kohtuvad. Küsimus, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks?Uus maailmakord – nagu iga varasemgi – sünnib vastusena teatud küsimustele. Kissinger sõnastab need küsimused nii: mis on uue rahvusvahelise korra põhiüksused? Millised on võimalused nende koostööks ja mis on need eesmärgid, mille nimel nad ühiselt tegutsema hakkavad? Kellest saavad selle korra põhimängijad – ja millises omavahelises ühenduses?Provokatiivselt ja veenvalt ühendab Kissinger ajaloolise ülevaate geopoliitiliste arengute prognoosidega. „Maailmakord“ on unikaalne teos, mille autor saakski olla vaid eluaegne poliitikakujundaja ja diplomaat nagu Kissinger.Henry Kissinger (snd 1923) on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Välispoliitikas kaldus ta reaalpoliitikasse ning oli jõudude tasakaalu teooria pooldaja. 1973. aasta pälvis ta Nobeli rahupreemia. .392 lk

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Enamik sõdureid jätab oma loo rääkimata. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Ja mõnest asjast ei saagi rääkida, ei tohi. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ning ei pruugi mõnele meeldida. Kuid see-eest paneb see mõtlema, ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamat sobib lugemiseks kaitseväelastele, nende pereliikmetele, tublidele inimestele, kes peavad plaani kandideerida missioonile, ajakirjanikele, õpetajatele ja kõigile neile, kes tahavad missioonidest ja seal viibivate inimeste eluolust rohkem teada.***Kristo Pals on kaitseväe allohvitser, kes alustas ajateenistust 1997. aastal õhutõrjedivisjonis, kust ta 2002. aastal edutati kaitseväe peastaapi. Nii on ta seal üks staažikamaid staabiallohvitsere. Kristo on läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja USA sideohvitseri baaskursuse. Missioon Malis oli talle pigem juhuslik kui teadlik valik, selle eesmärk oli kogeda uut ja avastada maailma. Kristo on aktiivne riigikaitseõpetaja ning suurima riigikaitseõpetust korraldava MTÜ Riigikaitse Rügement juht ja üks asutajaid. Kuid mehel on ka suur kirg ja hobi väljaspool sõjaväelase elu – vanatehnika ja saunaskäimine. Teda võib seega tihti näha Ilmandu vanatehnika- ja saunaklubis saunabussis leili võtmas või vana Volgaga noorpaare sõidutamas.

Alates 1930. aastatest kuni oma surmani 1953. a lasi Jossif Stalin hukata enam kui miljon oma riigi kodanikku. Veel mitut miljonit tabas sunnitöö, asumisele saatmine, nälg, verised massimõrvad, vahistamised ja ülekuulamised Stalini käsilaste poolt. Stalini genotsiidid on nende kuritööde õõvastav lugu. Raamat väidab, et Stalini režiimi ajal 1930ndail aastail toimunud jõhkrad tapmised olid tõepoolest genotsiidiaktid ning et nende taga oli Nõukogude diktaator isiklikult.