Книги, похожие на «Robert E. Howard, Bal-Sagothi jumalad»

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

Kui Carita ema sureb, teatab tema võõrasisa oma kavatsusest naita ta vana ja julma lord Stilburyga. Neiu ainus võimalus on põgeneda. Pääsenud oma ratsu seljas põgenema, otsib ta kohta, kus ööbida. Ta näeb, kuidas üks võõras mees kukub hobuse seljast ja jääb teadvusetult lamama. Kohalikud talunikud, kes peavad neid meheks ja naiseks, aitavad neid. Kui võõras tuleb teadvusele, saab Carita teada, et ka mees põgeneb, et pääseda abiellumisest, mida talle peale sunnitakse…

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?