Книги, похожие на «Jules Verne, Back Cupi saare saladus»

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. Pjotr Aleškovski (snd 1957) on hariduselt ajaloolane ning töötas aastaid Kesk-Aasias arheoloogina väljakaevamistel ja Põhja-Venemaal ajaloomälestiste konserveerijana, enne kui pöördus 1990ndate keskel kirjanduse radadele. On avaldanud mitmeid proosakogumikke ja romaane, „Kala. Ühe rände lugu“ pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja. Aleškovski on tuntud ka ajakirjaniku, tele- ja raadiosaatejuhina.

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.

Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas. Olgu tõde milline tahes, inspektor on kindel, et lahendus ei ole lihtne – kunagi ei ole. Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust. Tõendeid aina lisandub, aga ka laipu. Niisiis võtab Morse järgmise pindi õlut, laseb end juhtida oma verekoerainstinktidel ning lahendab juhtumi, milles ei näi olevat mingit loogikat.

Baltisaksa päritolu soome rahvaluuleteadlase, poeedi, ajakirjaniku ja tõlkija Suonio (Julius Krohn) jutustused.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI