Книги, похожие на «Евгений Водолазкин, Aviaator»

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.

Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud. Kui saatus paiskab Joeli kokku jõukast perest pärit tüdrukuga, vallandub armastusest, vihkamisest, unistustest ja valedest läbipõimunud ohtlik sündmustejada, mis viib meeleheitlike tegudeni. Marek Kahro (snd 1987) debüütromaan Kaljud ja kameeleonid pälvis Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.