Книги, похожие на «Барбара Картленд, Avatud tiivad»

Autor: Ivan TurgenevKirjastus: FUTU Print OÜ6.77 € SirviVene 19. sajandi kirjandusklassiku jutustuste kogu. Sisu: Liigse inimese päevik Mumuu Sissesõiduhoov Vaikne nurgake Asja Esimene armastus Stepi kuningas Lear Kevadveed Punin ja Baburin

Illustreerinud Marje EelmaToimetanud Mari KarlsonKujundanud Marje Eelma400 lkKirjastus TänapäevSee on raamat hetkedest. Sama ehedalt, valusalt, lõbusalt, nagu need elus ette tulevad, on Kadri-Ann Sumera, Eesti üks mitmekülgsemaid pianiste, need kirja pannud. Konkursid. Matkad. Inimesed. Unenäod. Isa Lepo Sumera. Võõrad linnad. Kodused paigad. Sõnadega joonistatud pildid. Või tuleks öelda: sõnadega kirjutatud muusika.Kadri-Ann Sumera (1977) on ühtviisi tegev nii solisti kui kammermuusikuna, tema repertuaar hõlmab teoseid barokist tänapäeva uusima muusikani. Lisaks kontserttegevusele ja õpetamisele on Kadri-Ann töötanud ka Klassikaraadios, teinud kaastööd muusikaajakirjanduses ja tegelnud kontserdikorraldusega. Oma vabadel hetkedel armastab ta minna loodusse, sageli jalgrattaga metsa või süstaga merele.

Selleks, et astuda pärimisõigustesse, tuleb Viola Parkeril sõita linna, millega seotud mälestused tahaks ta igaveseks oma mälust kustutada. Violal on vaid üks eesmärk – lõpetada võimalikult ruttu kõik pärandusega seotud asjaajamised ja pöörduda koju tagasi. Ja kõige vähem kuulub ta plaanidesse armuromaan mehega, kel on ohtliku tegelase reputatsioon ning kellega on parem mitte naljatada.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Eduard Vilde 1906. aastal ilmunud jutustus.