Книги, похожие на «Lembit Uustulnd, Avameri. Kapten»

Kogumik Ivan Turgenevi lühijutustusi. Hor ja Kalinõtš Jermolai ja möldrinaine Lgov Kasjan Krassivaja Metšist Opman Kontor Birjuk Kaks mõisnikku Lauljad Elav surnu Mets ja stepp

Pealtnäha on need kolm erinevat lugu. Üks toimub Tiibeti kloostris. Teine suure näljahäda aegsel Iirimaal. Kolmas kuskil siinsamas, mitte eriti ammu. Igas loos on kolm osalist, kes otsivad vastust küsimusele, mis siis tegelikult on armastus ning kust ja mis eesmärgil ta meie ellu tuleb. Miks vahel on tunne, et oled inimest, kellega just lähedaseks said, tundnud juba terve igaviku?Iris, noor edukas naine, kohtab lennukis meest, kes pole kaugeltki “tema tüüp” kuid kellega ometi tekib kogu naise senist elu pea peale pöörav armulugu. Imekaunis mõisahärra sohilaps Ireen armub vaesesse perepoega suvel, mis saab saatuslikuks tervele külale ning hukatuslikuks talle endale. Noor munk Ikaro on tunnistajaks parima sõbra räpasele saladusele ning peab valima, kas reeta kõik, mida ta pühaks peab või tunnistada endale, mida ta tegelikult ihaldab. Miks sekkub meie ellu saatuslik karma ja kaugele selle lõimed ulatuda võivad?“Karmavõlad” on ühtaegu romantiline armastuslugu ja samas ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapäraste saatuseniitide teemal.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]