Книги, похожие на «Jüri Grauberg, Avakontor»

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Gereon Rath on uustulnuk nii Berliinis kui ka sealses kombluspolitseis. Äsja linna kolinud noor auahne komissar oli õnnetu eksituse tõttu sunnitud kodulinnast lahkuma. Ta on uues ametis kõrini tüdinud haarangutest ööklubides ja bordellides ning haarab võimalusest, kui satub kogemata silmitsi mõrvajuhtumiga. Kuid nõnda ärritab ta ohtlikku herilasepesa.Elajaliku piinamise jälgedega tundmatu laip on mõistatus, mille lahendamist mõrvakomisjon ei näi oluliseks pidavat. Aga Rath ei anna järele ning jõuab jälile Vene immigrantide ringkonnale. Vene opositsionäärid üritavad smugeldatud kulla eest relvi osta ja valmistuvad putšiks. Kulda ja relvi jahivad veel teisedki. Armusuhe mõrvarühma stenografeerija Charlyga ja mõrvagrupi siseinfo kasutamine omaenda erauurimise tarbeks ajavad Rathi elu aina segasemaks. Lõpuks saab temast endast kahtlusalune.Tegu on esimese raamatuga krimisarjast, mille tegevus leiab aset 20. aastate lõpu ja 30. aastate alguse Berliinis. See metropol mõjub oma rutakuses, värvikuses ja lõbujanus imekspandavalt modernsena – keset poliitilisi ja ühiskondlikke murranguid. Juba on esimesi märke kerkivast natsionaalsotsialismist. Viimast peab romaanikangelane veel süütuks asjaks ja lööb sellele käega. Sari on aluseks rahvusvahelisele teleproduktsioonile „Babylon Berlin“.