Книги, похожие на «Jüri Grauberg, Avakontor»

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»

VERI LUMEL. Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil pikk armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo kõige mõjuvõimsama narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Ühel päeval saab Olav aga pisut ootamatu ülesande – kõrvaldada Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine. Ta hakkab teda salaja jälgima, kuni juhtub vältimatu: ta armub temasse. Oslo kohal langeb laia lund ning see 1975. aasta talv tõotab pakase poolest veel kauaks meelde jääda.VEEL VERD. 1977. aasta augustis sõidab üks mees muust maailmast eraldatud külla Norra põhjaosas. Ta nimi on Ulf, tal pole pagasit, kuid ta väidab, et läheb jahile. Veetes aega saamide ja lestadiuslaste seas, kes järgivad vana kristluse tavasid, avastab ta enda jaoks kultuuri, mis on korraga külalislahke ja ainulaadne, abivalmis ja tundmatu. Küla kirikuteener Lea annab Ulfile kasutada vintpüssi ja jahitorni, kus südaööni paistev päike teda ärkvel hoiab, samal ajal kui ta rahutult Finnmarki monotoonset tasandikku jälgib. Tasapisi saavad aga Lea ja tema poeg Knut aru, et Ulf ei olegi jahimees, vaid hoopis ise kellegi teise saakloom. Ja jahimehed on juba teel.

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.

Lesestunud Saral pole uutes suhetes õnne ja ta jõuab järeldusele, et tõeline armastus saab inimesele osaks vaid korra elus. Seda hetkeni, kui naabermajja kolib ärritav, kuid samas vastupandamatult ligitõmbav Norman, kes lisaks kõigele otsib endale üheks õhtuks fiktiivset abikaasat.