Книги, похожие на «Jüri Grauberg, Avakontor»

Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest.Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid.Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse."Lui Vutoon" on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha.

Ühes Stockholmi eeslinna kortermajas võetakse kinni viis väljasaatmisele mõistetud aafriklast, kellest üks saab põgenemiskatsel kuulitabamuse. Laskjaks osutub staažikas politseinik, kes on selle mõrva ette kavatsenud. Politsei sisejuurdlust asub läbi viima Keskkriminaalpolitsei eriüksus ehk A-rühm eesotsas Paul Hjelmi ja Kerstin Holmiga. Peaaegu samal ajal leiab murdvaras ühest Stockholmi kesklinna korterist laiba. Hüvastijätukiri, mis viitab enesetapule, sisaldab krüpteeritud sõnumit ja viib uurijad veel ühe võika kuriteo jälgedele. A-rühma kohale laskub mineviku paine, kui selgub, et tulistajat ja Kerstin Holmi seob ühine keeruline minevik. „Suured veed“ on viies raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso“ (2008), „Veresüü paine“ (2010), „Koos mäeharjale mingem“ (2012) ja „Europa blues“ (2013).

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro.[…]Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.„Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.„Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaal­politseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaal­politsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”[…]