Книги, похожие на «Sol Shulman, Austraalia - Terrra Incognita. Kui loomad olid veel inimesed»

Tõlkinud Lauri LiidersToimetanud Anu VaneKujundanud Virge Ilves448 lkKirjastus TänapäevSee lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on su isiklik lugu, kuna sinus kehastunud elu edasikandumise rada on unikaalne, ja sama kehtib kõigi kunagi elanud inimeste kohta. Kuid see on ka meie ühine lugu, sest me kõik kanname oma geenides kogu oma liigi ajalugu: sünde ja surmi, haigusi, sõda ja näljahädasid, rändeid ja ohtralt seksi.Alates 2001. aastast, kui teadlastel õnnestus esmakordselt inimgenoomi lugeda, on sellest saanud kõiksugu väidete ja vastuväidete, müütide ja oletuste ammendamatu allikas. Adam Rutherford on aga seisukohal, et peaksime vaatama oma genoomi mitte kui käsiraamatut, vaid hoopis kui eepilist poeemi. DNA määrab meie kui individuaalide kohta palju vähem, kui oleme siiani uskunud, aga see on tohult oluline meie kui liigi sisukohast. Oma kaasakiskuvas rännakus üle geneetika aina laienevate maastike selgitab autor, mida geenid räägivad meile tänapäeval ajaloo kohta, ja mida kõneleb ajalugu geenidest. Neandertallastest mõrvadeni, punapeadest rassini, surnud kuningatest katkuni, evolutsioonist epigeneetikani – see on tõeliselt valgustav ja paljastav portree sellest, kes me oleme ja kuidas me endaks saime.

Viktor Suvorovi „Spetsnaz“ on esimene Lääne lugeja jaoks mõeldud täielik ja kõikehõlmav ülevaade Nõukogude erivägedest kuni tänase Venemaa salajaste eliitmõrtsukateni välja. Selle kohta on kuni tänaseni olnud väga vähe teada, sest selle olemasolu on kiivalt varjatud ja eitatud. Sõjaväeluure (GRU) juhtimise all tegutsenud spetsnaz ehk Nõukogude eriväed olid üks kõige salapärasemaid ja armutumaid erivägesid maailmas. Nende kasutada olid Nõukogude armee tipptehnoloogia ja uusimad teadussaavutused. Tänapäeval on spetsnazi peaeesmärk vaenlase taktikaliste tuumarelvade leidmine, nende asukohast ettekandmine ja erandolukordades hävitamine kas või oma elu hinnaga. Endise GRU ohvitserina oli autor ise spetsnazi tegevusega tihedalt seotud. Selles paljastavas – ja kohati lausa šokeerivas – käsitluses räägib ta omaenda kogemustest. See on möödapääsmatult vajalik lugemisvara igaühele, keda tõeliselt huvitab Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa sõjaline võimekus.

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

25 aastat tagasi, 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, millest aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust. Radioaktiivse pilvena kandus see üle Valgevene, Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade. Eesti jäi küll saastepilvest märkimisväärselt puutumata, kuid õnnetus tabas meie kodusid teisel moel: 1986.–1989. saadeti Eestist Tšernobõli katastroofipiirkonda ligemale 5000 meest. Mälestusteraamatus meenutavad kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud seda aega oma elus, mille järel polnud enam miski endine.