Книги, похожие на «Avo Kull, Ausammas»

Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos.Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

"Amfiibinimese" autori lugu noorest arstist Marie Laurentist, kes võtab vastu töö professor Kerni juures ja avastab siis, et too uurib, kuidas säilitada elu kehast eraldatud peades. Professor Kern säilitab ka oma õpetaja ja mentori, geniaalse professor Dowelli pead salaja oma laboratooriumis, sundides seda enda heaks teadustöid tegema. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, kuid ta teadis ilmselt suurepäraselt, mida võiks tunda kehast eraldi elav pea – kirjanik oli ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud. Nii «Amfiibinimesest» kui «Professor Dowelli peast» on tehtud peaaegu sama kuulsad filmiversioonid.

Mul on Sulle väike kingitus…Ühel päeval, kui ma puhkasin, käes teetass ja kõrval shokolaad ja olin ennast mugavasti tugitooli kerra tõmmanud, valge tekike peal, tahtsin lugeda või vaadata midagi väga ilusat, romantilist ja kerget. Ei leidnud seda.Hakkasin siis ise unistama ja panin selle kõik kirja. See oli väga nauditav!Loodan, et see on ka Sulle sama nauditav ja kerge lugemine, mida kinkida eelkõige iseendale või kindlasti ka oma BFF-le, sõbrannadele, emadele – ainult naistele!Kindlasti soovitan lugeda koos tassi hea tee, kohvi ja shokolaadiga või kes soovib, ka punase veiniga.Võta, istu, loe ja sukeldu lõõgastusse ning naudingusse!”– Melodia Seraph