Книги, похожие на «August Kitzberg, Tõõtsid»

Kaheksas raamat sarjas „Aja jälg kivis“ viib lugeja teiselepoole ookeani, Ameerika Ühendriikidesse.Rännak algab pealinnast Washingtonist ning riigi tähtsaimast hoonestKapitooliumist. Külastame ka Valget Maja ja tutvume USA esimestelepresidentidele pühendatud mälestusmärkidega.New Yorgis saame teada, kuidas kerkisid Manhattanile omavahel kõrgusesvõistlevad pilvelõhkujad ning kuidas jõudis Vabaduse saareleantiikdrapeeringuisse mähitud leedi Vabadus – Vabadussammas. Uurime järele,kuidas ehitati uhke Brooklyni sild ja suursugune New Yorgi Keskvaksal, heidamepilgu hiigellinna alla metroosse ja Guggenheimi muuseumi Manhattanipilvelõhkujate keskel. Võrratus Kalifornias ootavad meid unelmate vabrik Hollywood, Päikeseloojangubulvar Los Angeleses ja ajakirjandusmagnaadi William Randolph Hearsti luksuslikloss San Simeonis. Mingil juhul ei tohiks imetlemata jätta Kuldvärava sildaSan Franciscos. Saame teada ka selle, kuidas kerkis Nevada tolmusesse kõrbelinna Las Vegasesseesimene hiilgav kasiinohotell Flamingo ning kuidas Elvis Presley päästis sellelinna meelelahutusäri.Ja siis on aeg rännata lõunasse, muusikalinna Memphisesse, Beale Streetile,Päikesestuudiosse ja Elvise koju Gracelandi ning lõpuks salapärasessevoodoohõngulisse Louisianasse, Baton Rouge’i, kuhu kerkis 19. sajandi keskelkummaliselt keskaega meenutav uusgooti loss.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

Jätkuvad põnevad ajaloolised sündmused, mis on toimunud õhtusel ajal. Võime lugeda Boriss Godunovist, Vale-Dmitri trooniletõusust, Portugali Vale-Sebastianist jt.