Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Astla vastu»

Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohe-kohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde …Autobiograafilise alatooniga lüüriline romaan on pilguheit 1920ndate New Yorgi ööellu ja džässipõlvkonna ellusuhtumisse nii töösse kui ka teistesse ühiskonnakihtidesse, portreteerides meisterlikult abielu, armukadedust ja kahe inimese seletamatut sõltuvust teineteisest.1922. aastal esmaavaldatud „Ilus ja neetu“ kindlustas autori kui suurepärase romaanimeistri koha Ameerika kirjandusloos. Sarnaselt teiste Fitzgeraldi teostega on sellegi romaani peategelased keerukad karakterid ning põhinevad suures osas kirjaniku isiklikel suhetel ja kirglikult vastandlikul abielul Zelda Fitzgeraldiga.

Gilgameši eepose alged ulatuvad varasesse Sumerisse, lõplik teisend kujunes umbes 650 e.m.a. ja säilus savitahvleil Assüüria pealinna Niinive varemeis.

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi