Книги, похожие на «Mia Kankimäki, Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma»

Uppsalas külvab hirmu vägistaja, kes hiilib ohvritele ligi, uimastab nad süstiga, tõmbab koti pähe ja viib siis elajaliku teo lõpule. Toimunud on juba mitu kuritööd, aga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond ei ole veel jalgu kõhu alt välja võtnud: Sebastian sõidab ringi mööda Rootsit ning räägib oma raamatutest. Teised uurijad, Torkel, Billy ja Ursula, on hõivatud oma muredega, ainult Vanja töötab ajutiselt Uppsalas ja uurib seda kohutavat juhtumit.Kui üks vägistamisohvritest surnuna leitakse, tuleb kogu meeskond jälle kokku. Jättes kõrvale omavahelised hõõrumised ja probleemid, asutakse juhtlõngade jälile: selgub, et ohvrid pole juhuslikult valitud. Mis neid ühendab ja miks tundub uurijatele üha enam, et väga paljud inimesed ei taha, et tõde ilmsiks tuleks?„Naine, kes ihkas õiglust” on kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani menuka sarja kuues raamat.

Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on?Kohtupõnevik „Vesiliiv” maalib Maja pilgu läbi pildi kolm nädalat kestvast kohtuprotsessist ja vaatab tagasi eelnenud sündmuste jadale. Miks ja kuidas läks nii, et Majast ja Sebastianist, kooli populaarseimast paarist, said koolitulistajad? Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust.Teos pälvis 2016. aastal Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Vene klassiku Aleksandr Puškini romaan «Valmistuda lahingu vastu,» ütles Dubrovski ning röövlite hulgas tekkis kahin, ja jälle jäi kõik vait. Siis kuuldi lähenevate meeste hääli, relvad välgatasid puude vahel, umbes sada viiskümmend sõdurit tulid metsast välja ja tormasid karjudes valli poole. Dubrovski läitis süütenööri, lask oli tabav: kuul rebis ühel sõduril pea otsast ja haavas kahte. Sõdurite hulgas tekkis segadus, kuid ohvitser tormas edasi, sõdurid järgnesid talle ja jõudsid juba kraavi; röövlid andsid neile püssidest ning püstolitest tuld ja hakkasid kirvestega kaitsma valli, millele ronisid raevunud sõdurid, jättes kraavipõhja maha paarkümmend haavatud kaaslast. Algas käsitsivõitlus; sõdurid olid juba vallil, röövlid lõid taganema, kuid siis pöördus Dubrovski ohvitseri poole, tõstis püstoli tema rinna kohale ja tulistas, ohvitser langes selili maha, mõned sõdurid tõstsid ta kätele ja ruttasid teda metsa ära viima, teised aga, kaotanud oma pealiku, jäid peatuma. Julgust kogunud röövlid kasutasid seda kõhklusesilmapilku, nad murdsid sõdurite jõu ja tõrjusid nad tagasi kraavi, piirajad hakkasid põgenema, röövlid tormasid neile kisades järele. Võit oli käes. Pidades vaenlast täiesti segilööduks, peatas Dubrovski oma mehed ja tõmbus tagasi kindlusse, käskides ära tuua haavatud, kahekordistada valvet ning ära keelates kindlusest lahkumise.