Книги, похожие на «Mia Kankimäki, Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma»

Abitöölisena Sudaanis töötanud Mirjam on kadunud. Viimases tema saadetud sõnumis on kirjas, et ta sõidab Hongkongi, kuid pärast seda on neiu telefon välja lülitatud ning kellelgi ei õnnestu temaga kontakti saada.Tahtes teada, miks Mirjam Sudaanist ootamatult lahkuma pidi ning kõigi jaoks kättesaamatu on, sõidab Filip asja uurima neiu põhilise tööandja, abiorganisatsiooni Toxfam Hongkongi kontorisse, kuid igasugust teavet andmata visatakse ta sealt välja. Murelik noormees ei tea, mida ette võtta, kui märkab korraga kontorimajast väljumas teda abistamast keeldunud kommunikatsiooniosakonna juhatajat.Meest jälitades jõuab noormees kuldse draakoni pildiga hoone ette, kus ootamatult avaneb salauks ning noormees seisab silmitsi inimkaubitsejatega, kellede jaoks röövid, mõrvad ja manipulatsioon on osa argipäevast. Olukord tundub lootusetu, kui abi saabub sealt, kust seda oodatagi ei oska…

„Igaüks on peremees ja tedaaustud-hinnatud me kodumaal…“Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.

Raha ja rikkus on inimesi alati enda poole tõmmanud. Eestlastele tundus pikka aega võõrvõimu all elades rikkus vaid elukauge ja kättesaamatu mõistena, aga pärast taasiseseisvumist suhtumine muutus. Paljud nägid just elamuehituses võimalust lihtsalt ja kiiresti rikkaks saada. Seni tagasihoidlikult ja silmapaistmatult elanud Mart Ungasele kukkus justkui taevast kätte võimalus kinnisvaraarendajaks hakata, kui ta ootamatult oma onu pealinna lähistel asuva talumaa ainupärijaks osutus. Paraku tegi ootamatult saabunud majanduskriis algul roosilisena tundunud plaanidesse oma korrektiivid, mida kogemusteta ja heauskne ettevõtja ei osanud ette näha. Kriis hakkas sedamaid pigistama nii kinnisvaraarendajat Mart Ungast kui ka neid, kes tema rajatud ridamajja eluasemed ostsid. Lisaks aga selgus, et leidub inimesi, kes on rikkaks saamise nimel kõigeks valmis.

Eduard Vilde 1889. aastal avaldatud novell.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.