Книги, похожие на «Andy Weir, Artemis»

Romaan telesarja Downton Abbey stsenaristilt.„Damian Baxter oli üks Cambridge’i sõber. Me saime tuttavaks umbes siis, kui ma 1960ndate lõpus nii-öelda hooaega alustasin, see hõlmas kõiksugu peenemaid seltskondlikke üritusi. Tutvustasin talle paari sõbrannat. Nad võtsid ta omaks ja trallisime mõnda aega koos Londonis ringi.“Ligi nelikümmend aastat hiljem vihkab jutustaja Damian Baxterit ja parema meelega unustaks nende viimase katastroofilise kohtumise. Aga kui vanast sõbrast on ikka tore kuulda, siis veel põnevam on kuulda vanast vaenlasest, mistõttu võtab ta vastu rikka ja sureva Damiani kutse, mille järel too palub tal üles otsida kunagine sõbratar, kes väidab anonüümses kirjas, et Damian tegi talle hävitavalt mõjunud debütandiaasta jooksul lapse.Otsirännak viib jutustaja uuesti pöörasesse 1960ndate Londonisse, kus kõrgklassi vanemad üritasid tütardele head partiid leida, sellal kui keegi sokutas Madame Tussaud' vahakujude muuseumis toimunud ballil koogi sisse kanepit. See oli aeg, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas.„Lõpetamata minevik“ võimaldab Julian Fellowesil näidata end parimast küljest – see on romaan saladustest, seisustest ja maailmast muutuste keerises.

Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog

Romaani eellooks on üliõpilaste – kahe noormehe ja nende kursuseõe suhe. Neiu valib elukaaslaseks kahest mehisema, andekama, silmapaistvama. Romaani põhitegevus langeb üheksakümnendate algusse – ühel õhtul, paarkümmend aastat hiljem, otsib naine selle teise mehe üles ja teatab, et ta abikaasa on jäljetult kadunud. Peategelane asub oma sõpra otsima; tal pole algul ainsatki jälge. See on romaan igaühesaladusest, sõprusest, armastusest, reetlikkusest, vastutusest, elu eest põgenemisest.

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?