Книги, похожие на «Eha Pähn, Arsti kirjad»

Kui Harlingtoni uus, viies hertsog naaseb 1818. aastal sõjakangelasena Prantsusmaalt, leiab ta oma perekonna lossi nõbu Alvina käe all täielikult laostunult.Peagi mõistab ta, et Alvina on ainus, kes suudaks aidata tal kogu maakonna endist hiilgust taastada. Nende õitselepuhkenud armastust ähvardab aga hävitada mees, kes pretendeerib hoopis ise hertsogitiitlile.

Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia.1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada.Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust.Selle teose iseloomustamiseks on vermitud mõiste Bellman noir, mis annab mõista, et ajastu ja olustiku kirjeldamisel on autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina.Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.