Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armunud kuningas»

Vaieldamatu meister naaseb uue haarava romaaniga – see on esimene Smiley-romaan enam kui kahekümne viie aasta järel.Briti salateenistuse ehk Tsirkuse salaoperatsioonide osakonna juhi George Smiley vankumatu jünger Peter Guillam veedab vanaduspäevi perekonnatalus Bretagne’i lõunarannikul, kui kiri tema vanast töökohast ta Londonisse kutsub. Mis põhjusel? Guillami külma sõja aegne minevik on talle järele jõudnud. Salaoperatsioone, mis olid kunagi Londoni ülim saladus ja milles lõid kaasa sellised tegelased nagu Alec Leamas, Jim Prideaux, George Smiley ja Peter Guillam ise, asub üksipulgi uurima põlvkond, kellel pole isiklikku mälestust külmast sõjast ega soovi tolleaegseid otsuseid mõista.Põimides minevikku olevikuga nii, et mõlemad saavad jutustada oma põneva loo, on John le Carré neist loonud sidusa süžee, mis on sama geniaalne ja kaasakiskuv kui tema eelmistel spiooniromaanidel. Selles huumorist, pingest ja moraalsetest dilemmadest kubisevas loos viib jutustaja Peter Guillam lugeja unustamatute inimeste maailma, jättes õhku küsimuse, milline on nende pärand ja kuidas seda õiglaselt hinnata.

Allutanud teadusliku ülemvõimu abil kogu Galaktikaimpeeriumi, tunneb Esimene Asum end kindlalt. Psühhoajaloolase Hari Seldoni plaan Galaktika päästmiseks tundub teostuvat. Kuid siis astub tema vastu välja üksainus inimene, Muulaks kutsutud olend, kel on võime muuta inimtundeid ja pöörata nende meeli. Ta alistab Esimese Asumi ja Seldoni Projekt on hävimas.Jäänud on salapärane Teine Asum, kõigi otsingute eesmärk. Muul peab selle leidma, et lõplikult vallutada Galaktika. Need ustavad, kes on Esimesest Asumist peale alles, peavad selle leidma hoopis teisel põhjusel. Aga kus see asub? Vastata ei mõista keegi.Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (1920–1992) jutustab oma triloogiaks mõeldud raamatusarja kolmandas osas salapärase Teise Asumi otsimisest alguses Muula ja seejärel Esimese Asumi poolt.

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.