Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armunud kummitus»

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

RAUNO MÄRKS kirjutab raamatu tagakaanel:See on haaravas vormis kirjapandud lugu, kus head kavatsused ristuvad kurjade plaanidega. Ajastutruu olustiku kirjeldus ühe väikekirjastuse ellujäämisest – võitlusest oma au, raha ja usaldusväärsuse eest petturite ja ühetehingu kelmidega. Õpetlik lugu väikeäriga alustajale.

1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole.

Vanapoiss elab tavalist elu. Nagu kõik inimesed. Võib-olla on ta natuke kurjem, sest ta on kogu aeg üksi. Tal on nii palju aega mõelda endamisi. Arutada.

Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna õdede kooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule…Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.