Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armunäljas»

Radchi kosmilise impeeriumi valitseja on andnud Breqi käsutussesõjalaeva Kalri Halastus ja saatnud ta ainsasse kohta, kuhu Breq oli nõusminema, et impeeriumis möllava kodusõja ajal sealsete elanike rahu jaturvalisust kaitsta. See on Athoeki tähesüsteemi orbitaaljaam, kus töötabaiakorraldajana leitnant Awni noorem õde.Athoek annekteeriti kuuesaja aasta eest ja nüüdseks on kõik elanikudtsiviliseeritud – või peaksid olema. Ent kõik pole nii rahulik, kuipealtnäha paistab. Vanad rahvustülid pole kadunud, teeistanduste töölisedpole oma elutingimustega rahul, tühjas naabertähesüsteemis kummitab jatundub, et presgerite võõrrass on hakanud toimuva vastu huvi tundma. Nendehuvi pole aga kunagi heatahtlik. „Abistav Mõõk” on romaani „AbistavÕiglus” (e.k 2015) järg.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Tuntumaid romaane prantsuse klassiku suursarjast «Inimlik komöödia». Teose keskmes on väikelinna ihnurist viinamarjakasvataja ja tema tütar Eugénie. Neiu armub oma onupoega Charles’i, Pariisi kõrgseltskonda kuuluvasse noorhärrasse, ning pärast viimase laostumist ohverdab tema hea nime päästmiseks kõik oma säästud. Ometi hülgab tänamatu Charles parema partii lootuses Eugénie armastuse, ent lõppkokkuvõttes kaotab sellega võrratult rohkem kui võidab.

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.